Taliteede kaart ja ajalugu

Emajõe suudmeala kohalikest taliteedest
Valdo Praust

Sissejuhatus

Käesolev ülevaade käsitleb Emajõe suudmeala kohalikke taliteid. Neid on käsitletud mahus, mida võimaldavad kaks kasutatud allikat. Esimeseks allikaks on tänapäevani looduses säilinud märgid (talitee jälg rabapinnases on näha sageli sajandeid), mis on tuvastatud peamiselt Maa-Ameti arvukatelt aerofotodelt (nii algsetelt kaldaerofotodelt kui ka tervikuks kokkupandud ortofotodelt) kui ka reljeefi näitavalt LIDARi mudelitelt. Teiseks oluliseks allikaks on arvukad 18.-20. sajandi kaardid, milledest nii mitmelegi on taliteede erinevad lõigud peale märgitud.
Autor ei garanteeri, et leitud 16 talitee põhisihti (koos teisendvariantidega kokku 31 sihti) hõlmavad selles piirkonnas absoluutselt kõiki 19.-20. sajandil kasutatud taliteid. Seda põhjusel, et nii mõnestki taliteest ei pruugi looduses olla alles nähtavaid märke ning ka 19.-20. sajandi kaartidele on kantud vaid üksikuid taliteelõike. Seega võib leitud mudel veel täieneda. Samas on siiski tõenäoline, et üles on leitud siiski valdav enamik 19.-20. sajandi kasutatud olulisemaid taliteid.

Veeteed, suvised ja talvised (maismaa)teed; kohalikud ja kaugteed
Eesti vanimad ühendusteed on veeteed, mis on tuhandeid aastaid vanad. Nendena sai kasutada merd, järvi ja neid jõelõikusid, mis polnud väga kärestikulised – üksikust kosest-kärestikust andis ujuvvahendi vast maad pidi ringi lohistada, pikast kärestikualast tõenäoliselt mitte. Eestis on kaug-veeteedena kasutatud nii merd, Peipsi- ja Võrtsjärve, Narva jõge ja Emajõge. Kohalike veeteedena on kasutatud lisaks hulganisti teisi jõgesid, peamiselt nende alamjooksul, kus pikad kärestikulised alad puuduvad.
Hiljemalt 1000-1500 aastat tagasi lisandusid veeteedele ka maismaateed, kus käidi kas jala, ratsa või hobusõidukitega. Nende viimastena olid algselt kasutusel lohistid suvel ning reed talvel. Veidi hiljem –(oletatavasti ka juba enne ristisõdu ehk muistset vabadusvõitlust – lisandusid suvisesse liiklusesse lohistite ja ratsa liikumise kõrvale ka vankrid
Algsed maismaateed olid taliteed ja seda mitmel põhjusel. Esiteks said need minna ilma suuri ehitustöid tegemata nii soodest-rabadest (v.a. kinnikülmumata soonekohad) kui ka jõgedest-järvedest üle. Sageli võisid need aga lausa kulgeda mööda kinnikülmunud jõesänge, v.a. kärestikulisi lõike pidi või ka mõnel tugevavoolulisel või tugevalt allikalisel kohal, mis reeglina kinni ei külmunud. Kuna kogu Eestis on üsna tihe vetevõrk ja väga palju märgi alasid (iseäranis oli neid enne 19. sajandil alanud maaparandust), siis valdavate enamike kohtade vahel pääses otse mööda taliteid, kuid mitte mööda suviseid teid, mis tuli viia ringi ja sageli üsna pikka teed pidi, kus tuli soosildu ehitada minimaalses pikkuses.
Samas oli vaja liikuda ka väljaspool talvekuid, mistõttu juba kindlasti enne ristisõdu (muistset vabadusvõitlust) olid talvistele teedele lisandunud ka suvised teed. Need tekkisid kohtadesse, kus jõed oli võimalik ületada looduslikes koolmekohtades ning märgi alasid, kuhu tuli (mahuka tööga) rajada soosild, oli võimalikult lühikesel pikkusel.
Olemasoleva teedevõrgu analüüs näitab, et suvised kaugteed – st teed, mida mööda liiguti mitte naaberkülla, vaid naaberkihelkonda või naabermaakonda – tekkisid varasemate talviste kaugteede põhjal, kus nendest soolõikudest, mida polnud lootustki soosildadega täita või jõgedele sildu/tehiskoolmekohti rajada, mindi lihtsalt ringi sealt, kus soosildu tuli ehitada võimalikult lühikeses pikkuses. Märjal maastikul tähendas see tavaliselt liikumist ühelt soosaarelt teisele lühemaid vahekohti pidi. Sellistest teedest on välja arenenud ka meie praegune teedevõrk, mida on alates 20. sajandist autostumise jaoks küll väga tugevalt muudetud. Jõeületuskohtadega oli suviste teede vaates veidi teistsugune lugu – seal otsiti võimalusel looduslikku koolmekohta, kus oleks kõva põhi ja kõvad kaldad. Kui seesugust läheduses ei leidunud, siis otsiti lihtsalt kõvade kallastega jõelõiku ja jõge ennast ületati parve/praamiga. Sellise loogika järgi tekkisid-arenesid kõik Eesti suvised kaugteed 10.-19. sajandini ning lisaks ka paljud kohalikud teed.

Emajõe suudmeala piirid, millest seespool puudusid suvised maismaateed
Emajõe suudmeala on seesugune ala, kus suviseid maismaateid praktiliselt polnud (ja pole üldiselt praegugi) arvukate jõgede ning üleüldise märja maastiku tõttu võimalik eriti ehitada. Ehk selle äärealad olid (ja on) omavahel ühendatud vaid selliste suviste teedega, mis teevad suure läänepoolse ringi.
Niisuguse ala piirideks (kust väljaspool oli võimalik ehitada juba ka suvist teedevõrku) on järgmised paigad (vastupäeva liikudes):

Põhjapiiriks on Peipsi kaldal asuv Varnja küla ja sellest mõned kilomeetrid lääne poole jäävad Rehemetsa ja Kargaja külad
Loodepiiriks on Viira küla Kavastu–Kodavere maantee ääres (täpsemalt kunagisest Viira kõrtsist 1,2 km ida pool olev Kõrgeperve metsavahikoht) ning Viira külast 2,3 km kagus olev Kolga talu ( kust viis Pajukurmu kaudu edela suunas Kavastusse suvine tee).
Läänepiiriks on Kantsi kõrts (keskaegne Uue-Kastre piiskopilinnus) Emajõe vasakkaldal, Uue-Kastre mõisa põldude idaserv (hilisem Indu asundustalu) Emajõe paremkaldal ja sellest lõuna poole Aruaia metsavahikoht.
Edelapiiriks on Terikeste küla kihelkonnakeskusest Võnnust kirdes ning Lääniste küla Võnnu–Räpina kihelkonnateel (täpsemalt – Läänistest mööda Ahja jõe vasakkallast 3 km põhja pool asunud Kuuksaare talukoht)
Lõunapiiriks on Ahunapalu küla, kust pääses/pääseb suviseid teid pidi edasi nii Agali kaudu Rasina suunas kui ka Meerapalu kaudu Mehikoorma suunas.
Kagupiiriks on Pepsi edelakaldal asuv Pedaspää küla Meerapalu vahetuses naabruses, kust pääses/pääseb suviseid teid pidi Räpina suunas.

Nimetatud kohtade vaheline ala on ca 14x18 kilomeetrit suur ning oli omavahel ühendatud üle soo kulgenud taliteedega, suvel paljud kohad lisaks omavahel ka veeteedega. Suurem asustus (mitmest talust koosnevad külad) sel alal endal puudus, üksiktalud, kalurikohad, kõrtsid, metsavahikohad olid seal omavahel ühendatud kohalike taliteedega ning reeglina pääses suviti kõikidele kohtadele ligi ka veeteed pidi.
Kohalikuks liikluseks – eelmainitud paikade omavaheliseks otseühenduseks – oli sel alal üsnagi keerukas taliteede võrk. See taliteede võrk koosnes 16 talitee põhisihist ning erinevate teevariantidega võib eristada lausa 31 erinevat liikumissihti (vt joonis 1). Kõiki neid teid kasutati arvatavasti nii sooäärsete paikade omavaheliseks otseühenduseks kui ka pääsemiseks selle soise ala sees asuvale asustusele. See keerukas võrgustik jagunes kaheks pooleks, Emajõe põhjakaldal ja Emajõe lõunakaldal olevaks, mida ühendas omavahel ainult üksainus, mööda Ahja ja Emajõe alamjookse ühendanud Kalli jõge mööda kulgenud talitee haru.
Paljud talitee lõigud kulgesidki seal mööda jõgesid ning üle seal asuvate väiksemate järvede (Koosa järv, Kalli järv, Leegu järv, Ahijärv), paljud lõigud aga kulgesid lihtsalt mööda soist maastikku (kus on enamikus mingi jälg jäänud neist maastikule tänaseni).
Üle-Eestilise tähtsusega kaug-talimaanteed sel alal puudusid, st kõik sealsed teed olid kohaliku tähtsusega. Ainsaks väikeseks erandiks oli tee, mis viis kihelkonnakeskusest Kodaverest Varnja ja Emajõe suudme ja Kalli järve kaudu Ahunapalusse, kust pääses edasi Mehikoormasse ning sealt kas üle Peipsi või lõuna poole Räpina kihelkonda. Seda teed võib seega nimetada kihelkondadevaheliseks talimaanteeks, ülejäänud taliteed olid kõik tõenäoliselt madalama tähtsusega.
Sama ala läbis aga üks üle-Eestilise tähtsusega veetee – Tartust mööda Emajõge allavoolu kuni suudmeni, kust edasi pääses nii Narva (Vasknarva) kui ka Pihkva suunas.
Käesolevas on vaatluse allavõetud vaid sellised taliteed, mis ühendasid omavahel soise ala ümbruses asuvaid asustuste punkte. Paljusid neist teedest kasutati vast ka talvel Peipsi jää peale minekuks kaiugematest paikadest, kuna enamik neist teedest kulges mingil lõigul Peipsi ääres.
Vaatluse alt jäid välja need taliteed, mida mööda liiguti vaid üksikutele soosaartele (nt metsa või heina tegemiseks) või kalastamiseks jõgede, kalastamiseks vms) kuid mida pikemaks liikumiseks soo eri servade vahel asuvate külade või muude asustatud paikade vahel ei kasutatud. Iseäranis just Kalli järvest edelas asuvad Jõmmsoos ning Leego järvest idas asuvates Meerapalu, Pedaspää, Lullsaare ja Luutsnasaare soodes on kokku üle 80 väiksema ja suurema soosaare, milledest kõik on nendele pääsemiseks olnud omavahel ühendatud kohalike (tali)teedega. Kui käsitleda ja seesuguseid teid, tuleks lisaks vaadelda veel vähemalt 50 teesihti, mis teeks üldpildi aga liiga kirjuks. Neid ei seetõttu ole kajastatud.

Talitee (ja ühtlasi ka veetee) kõrtsid
Vaadeldaval ajal asus 19. sajandil koguni viis talitee kõrtsi, milledest kolm – Kantsi kõrts (Uue-Kastre piiskopilinnuse kohal, kuulus Kastre mõisale) ning Emajõe suudmes paiknenud Jõesuu kõrts ning Koosa jõe suudmes paiknenud Liivanina kõrts paiknesid ühtlasi ka mööda Emajõge ja/või Peipsit kulgenud tähtsa veetee ääres.
Neist Liivanina kõrts (kuulus Kavastu mõisale) asus Koosa jõe Peipsisse suubumisepaigal (vasakkaldal), Jõesuu kõrts (kuulus Kastre mõisale, tuntud vahel ka Praaga kõrtsina) asus aga Emajõe suubumispaigal Peipsisse (samuti vasakkaldal). Muuseas kunagine Jõesuu kõrtsikoht asub praegu Peipsi jõrve põhjas, sest Peipsi veetaseme pidev tõus (mis on tingitud Eesti eri paikade maapinna kerkimisest eri kiirusega) ning jõevoolu poolne kalda söömine on Emajõe suudme idanurgas liigutanud Peipsi järve kallast kahesaja aasta jooksul mitmesaja meetri jagu lääne poole.
Lisaks sellele paiknes Uue-Kastrest Ahunapalu ja Meerapalu poole viivate talitee sihtide Ahja jõe ületuskohal Kikassaare kõrts ning Kalli järve idakaldal kahe talitee lahknemiskohas Kalli kõrts (mõlemad kuulusid Kastre mõisale). Nimetatud kaks kõrtsi olid mõeldud vaid taliteedel liikujatele, veeteedega neil mingit seost ei olnud.
Lisaks eelmainitutele mängisid mainitud taliteede juures olulist rolli veel Viira ja Varnja kõrtsid. Viira kõrts (kuulus Kavastu mõisale) suvise Kavastu-Koosa maantee ääres oli küll suvine (aastaringse kasutusega) maanteekõrts, kuid see oli püstitatud paika, kust sellelt suviselt maanteelt keerasid ida poole maha talitee harud – tõenäoliselt võisid need taliteed kõrtsi asukohta (vähemalt osalt) ka määrata. Varnja kõrts (kuulus samuti Kavastu mõisale) oli aga sealse külatänava äärde püstitatud arvatavasti paika, kuhu suubus välja Viiralt lähtunud talitee.
Tänaseks on neist kõrtsihoonetest alles vaid Viira kõrts (kõrtsitubade osa, soklis oleva annokivi järgi ehitatud 1785) ja fragmentidena alles vaid Kantsi kõrts. Ülejäänud kõrtsihooned on hävinud.

Talitee nr 1 - Viira-(Kõrgeperve)-Kargaja-(Rehemetsa)
See ligi 6 km pikkune kirde-edela suunaline talitee kulges mööda soise ala loodeserva, ühendades Varnjast lääne pool olevaid Kargaja ja Rehemetsa külasid Koosa-Kavastu tee ääres oleva Viira küla kandiga. Talitee Viira poolne peamine ots algas Viira kõrtsi juurest, kust esimesed 1,2 km kuni Kõrgeperve metsavahikohani olid ka suvel läbitavad.
Tee teine, põhjapoolsem ots tuli Koosa-Kavastu maanteele välja 1,5 kilomeetrit Viira kõrtsist põhja pool, Kruusa talu kohal.
Suvine tee nende paikade vahel käis (ja käib tänini) suure kirdepoolse ringiga üle Koosa (kokku 19 km).

Talitee nr 2 - Viira-(Kõrgeperve)-Varnja
Tee edelapoolne osa ühtis taliteega nr 1, kuid kirdepoolne ots ei viinud Kargajale, vaid suundus 5 kilomeetrit loode pool asuvasse Varnjasse. Tõenäoline on, et selle tee suubumiskoht Varnjasse määras ära Varnja kõrtsi asukoha. Tee ligikaudne pikkus 11 km.
Sarnaselt taliteega nr 1 käis (ja käib) suvine tee nende paikade vahel suure loodepoolse ringiga üle Koosa.

Talitee nr 3 (3a) – (Kavastu-Pajukurmu)-Kolga-Varnja
Talitee viis Kavastult Varnjasse, kuid selle üksnes talviti läbitav lõik sai alguse Pajukurmu küla kõige kirdepoolsemast (Koosa järve poolsemast) Kolga talust. Sealt viis talitee edasi Porijõe keskjooksule ning Porijõe 180-kraadise pöörde kohal (Koosa järvest) läänes viis tee edasi üle Kargaja soo Koosa järve põhjatippu. Sealt edasi viis talitee 800 meetri ulatuses mööda Koosa järvest välja voolavat Kargaja jõge, kuid siis keeras sirgjooneliselt Varnja suunas, kulgedes 5 kilomeetri pikkuses üle Varnja soo. Varnjasse (külatänavale) jõudis tee välja umbes 500 meetri jagu talitee nr 2 suubumiskohast lõunas.
Teest oli kaks teisendvarianti:

talitee 3b – algusega Viira kõrtsi juurest (Pajukurmu-Kolga asemel)
talitee 3c – Koosa järvest läänes kulgemise asemel viis mööda Porijõge Koosa järvele ja ühines järvel Kantsi kõrtsist lähtunud taliteega nr 6.

Talitee pikkus oli umbes 11,5 km (üle Koosa järve viinud 3c pool kilomeetrit pikem, ca 12 km)

Talitee nr 4 (4a) – Viira-Pedaspää(-Meerapalu)
Talitee läänepoolne ots ühtib taliteega nr 3 kuni viimase mahakeeramiseni Kargaja jõelt Koosa järve põhjatipust 800 meetrit põhja pool. Sealt viis talitee nr 4 aga mööda Kargaja jõge kuni viimase suubumiseni Koosa jõkke, suubumiskoha juurest aga 2 km ulatuses sirgjooneliselt kagusse (Surnusoo ja Pilka soo vahelt) Kalli jõe Emajõkke suubumise kohta, kus ta läks üle jõgede kokkusaamispaigas asuva Otisaare. Edasi viis talitee nr 4 kolme kilomeetri ulatuses mööda Kalli jõge itta ja edasi üle Peipsi järve Pedaspää lahesopi kuni Pedaspää ninani lahe idanurgas ja sealt Pedaspää külani, kust edasi pääses juba aastaringse (suvise) teega. Tee (talviti läbitava osa) pikkus oli umbes 20 kilomeetrit.
Sel taliteel oli kaks teisendvarianti

talitee 4b – algusega Kolgalt (Pajukurmult) Viira asemel – pikkus umbes sama (ca 20 km)
talitee 4c – algusega Kargajalt, üsna sirgjooneliselt loode-kagu suunaliselt üle Varna soo kuni Karjaga jõe suubumispaigani Koosa jõkke – pikkus umbes 18 km

Talitee nr 5 (5a) – Viira-Kalli–Leego-Ahunapalu
Talitee läänepoolne osa ühtis pikalt taliteega nr 4, kuid Kalli jõe alamjooksult viis tee kagu suunas edasi Kalli järve kirdenurka. Sealt edasi viis talitee Kalli järve idaosas asunud Kalli talikõrtsini ja sealt üle soo kagu suunas 1,8 kilomeetri kaugusel asuva Leego järveni ja üle Leego järve. Leego järve idakallast mööda viis tee järve lõunatippu ja sealt üle soo lõunasse Apna jõe kurvikohta, minnes soos läbi Apnassaare ja Vääbnassaare vahelt. Sealt edasi pääses Ahunapalusse.
Teest oli ka teisendvarianti:

Talitee 5b. Kui tee põhivariant 5a ületas Leego järve selle lõunaosas ja läks üle kahe järve vahelises soos oleva Kurvitsasaare (soosaare) lõunaosa, siis variant 5b läks Kalli kõrtsikohas esmalt 550 meetri ulatuses mööda seljandikku ida suunas, läks soos ümber Kurvitsasaare põhjatipu, ületas Leego järve selle kitsas keskosas ja jõudis järve idakaldale välja Tornimäe neemele. Teevariantide 5a ja 5b omavaheline kaugus kahe järve vahelises soos oli umbes 400 meetrit.
Talitee 5c. See teisendvariant viis Leego järvest edasi oluliselt ida poolt, viies üle Vääbnassaare idaosa ja lõuna pool risti üle Astalassaare. Apna jõele jõudis talitee variant 5c põhivariandist 900 meetri jagu ülesvoolu.

Tee ligikaudne pikkus (kõigil kolmel variandil) oli 24 kilomeetrit.

Talitee nr 6 – (Kavastu-)Kantsi-Varnja
Sarnaselt taliteega nr 3 viis see tee Kavastust Varnjasse, kuid mitte üle Pajukurmu-Kolga, vaid Emajõe veetee äärde rajatud Kantsi kõrtsi juurest. Tee viis Kantsi kõrtsi juurest kirdesuunalisena Koosa järve lõunaküljele ning edasi üle Koosa järve selle põhjatippu, kust edasi Varnja suunas läks ta koos taliteega nr 3.
Tee ligikaudne pikkus oli 15 kilomeetrit.

Talitee nr 7 (7a) – (Kavastu-)Kantsi-Liivanina-Varnja
Sarnaselt taliteega nr 3 viis see tee Kavastust Varnjasse, kuid üle Emajõe päris suudmes asunud Liivanina ja edasi põhja poole mööda Peipsi rannikut. Kantsi kõrtsist 1,5 kilomeetrit kirdes lahknes see talitee nr 6 sihilt ning keeras paremale, kulgedes 1,2 kilomeetri ulatuses mööda Emajõge. Emajõe ja Koosa jõe lahknemispaigas keeras tee nende kahe jõe vahelisele alale, mida mööda ta kulges 8 kilomeetri ulatuses kuni Emajõe suudmeni (kunagise Liivanina kõrtsikohani). Sealt edasi Varnjasse viis tee 5 kilomeetri ulatuses mööda Peipsi kallast.
Tee ligikaudne pikkus oli 15 kilomeetrit.
Teest oli kaks teisendvarianti:

Talitee 7b, keeras Emajõe ja Koosa jõe vahelisel alal paremale Emajõele ning kulges viimased 1,5 kilomeetrit mööda Emajõge. See võimaldas teesihi viia mööda seal asunud Jõesuu talikõrtsist.
Talitee 7c, mis kulges juba alates Kantsi kõrtsist kuni Emajõe suudmeni mööda kinnikülmunud jõge. Oletatavasti kasutati varianti 7c peavariandist talviseks liikluseks palju harvemini, sest jõgi on sellel lõigul üsna looklev ning taliteedega 7a ja 7b võrreldes tuleks täies pikkuses mööda jõge liikudes teepikkusele 1,5 kilomeetrit juurde. Ainsaks reaalseks põhjuseks, mis võis mõnedel juhtudel rääkida varianti 7c kasuks, oli asjaolu, et jõge mööda liikudes polnud äraeksimisvõimalust (võrrelduna soo peal liiklemisega).

Talitee nr 8 – Kargaja-Liivanina
Talitee ühendas Emajõe suudmes asunud Liivanina kõrtsikohta Kargaja külaga. Tee kulges risti üle Kargaja soo, selle põhjapoolne osa suubus taliteele 4c ja oli sellega ühine.
Tee pikkus oli umbes 7,5 kilomeetrit.

Talitee nr 9 (9a) – Uue-Kastre- Kikassaare-Tasa-Ahunapalu(-Parapalu-Mehikoorma)
Talitee sai alguse Uue-Kastre mõisapõldude idapoolsest otsast (hiljem oli seal Indu asundustalu) ja viis ida suunas. Kikassaare talikõrtsikohas ületas tee Ahja jõe ja viis sealt edasi üle Tasa (soosaare) Ahunapalule.
Ajuti ja tükati olid kohalikesse taludesse pääsemiseks selle talitee lõigud tehtud (vähemalt 19.-20. sajandil) ka suviselt läbitavateks tammiga teedeks, kuid siiski tuleks seda lugeda taliteeks.
Sel taliteel oli kolm teisendvarianti:

talitee 9b – algusega mitte Uue-Kastre mõisast, vaid Aruaialt, kokku said need kaks haru Kikassaare kõrtsi juures (2,5 km läänepoolsest algusest)
talitee 9c – tegi Kikassaare kõrtsist ida pool 4 kilomeetri pikkuse laugja kaare põhja poole (võib oletada, et see oli algne teesiht ning sihile 9a siirdus see talitee siis, kui rajati suvine tammil tee üle Jõmmsoo Kikassaarest Tasale; kaasajal hüljatud)
talitee 9d – Tasalt Ahunapalule mitte mööda meile tuntud suvist teed, vaid mööda Kalli ja Apna jõgesid (see teevariant hüljati paljus vast siis, kui 1,5 kilomeetrit lõuna poolt rajati 19. sajandil suvine tammil tee)

Tee pikkus oli ca 12 kilomeetrit, variant 9c oli umbes poole kilomeetri jagu pikem.
Tegelikult on talitee nr 9 vaid talviselt läbitavate osade pikkust raske mõõta, sest juba 19. sajandiks oli kogu teetrass Uue-Saaluselt Kikassaare ja Tasa kaudu Ahunapalusse tehtud hädapäraselt suviselt läbitavaks suviseks teeks, mille kõikide lõikude suvine läbitavus oli aga vägagi kahtlane ja see liikumistrass oli endiselt enamikus kasutatav taliteena.

Talitee nr 10 (10a) – Uue-Kastre- Kikassaare-Kalli-Pedaspää(-Meerapalu)
Talitee lahknes taliteest nr 9 Kikassaare kõrtsi juures ehk Ahja jõe idakaldal (paremkaldal). Sealt suundus talitee üle Jõmmsoo Kalli järve läänenurka, mille kitsast jõelaadset soppi on vahel kutsutud ka iseseisvaks Säärepera järveks. Seejärel ületas talitee idasuunalisena Säärepera järve ja Kalli järve, jõudes välja Kalli järve idakaldal asunud Käpanuka neemeni, mille juures ta sai kokku Ahunapalust lähtunud taliteega 5 (täpsemalt – variandiga 5a). Sealt viis tee mööda järve idakallast põhja suunas, mööda Käpanukast Kalli talikõrtsini. Kõrtsi juures sai tee kokku taliteega nr 5 ja nad kulgesid ühe kilomeetri ulatuses koos kuni Kalli järve põhjatipuni.
Kalli järve põhjatipust läks talitee nr 10 kirdesse, möödus kirde pool väikesest Umbjärvest ja viis siis välja Pedaspää lahe lõunasoppi, kus ta sai kokku taliteega nr 4.
Talitee pikkus oli umbes 17 kilomeetrit.

Talitee nr 11 (11a) – Uue-Kastre-Jõesuu-Liivanina-Varnja
Talitee lahknes taliteest nr 10 Säärepera järve läänepoolse otsa juures, kust ta suundus kirdesse ja jõudis 2,6 kilomeetrit hiljem välja Kalli jõe läänepoolsesse kurvi. Edasi kulges talitee koos taliteedega nr 4 ja 5 mööda Kalli jõge kuni selle suubumiseni Emajõkke (Otisaareni). Erinevalt teedest nr 4 ja 5 tee nr 11 üle Otisaare ei läinud, vaid kulges mööda Emajõge kuni suudmeni, kus selle äärde jäid nii Jõesuu kui ka Liivinina kõrtsid. Sealt edasi Varnja suunal kulges ta koos taliteega nr 7.
Teest oli üks teisendvariant, talitee 11b, mis (sarnaselt teedevariantidega 9b ja 10b) ei saanud alguse mitte Uue-Kastre mõisast, vaid Aruaialt; kokku said need kaks haru Kikassaare kõrtsi juures.
Talitee pikkus oli umbes 25 kilomeetrit.
Põhimõtteliselt oli sel teel võimalik veel üks teisendvariant, talitee 11c, mis läks koos teega 10 üle Kalli järve, ja läks mööda Kalli järve idakaldal asunud Kalli talikõrtsist. Seda teevarianti aga kasutati vast vaid siis, kui mingil põhjusel oli vajalik peatuda (ööbida) just nimelt Kalli kõrtsis. See teevariant oli kilomeetri jagu pikem (umbes 26 kilomeetrit).

Talitee nr 12 (12a) – (Võnnu-Terikeste-)Tasa-Kalli-Jõesuu-Liivanina-Varnja
Tee sai alguse Võnnust ja viis läbi Terikeste kirdesse kuni Rulli metsavahikohani – sinnamaani oli ta läbitav ka aastaringselt. Edasi läks tee üle Võngjärve ja jätkus kirdesuunalisena üle Jõmmsoo sirgelt Tasa suunas. Jõmmsoos läks tee esmalt üle Kajaksaare (seal oli vähemalt alates 19. sajandist asustus) ja möödus siis Avassaarest kirde poolt. Edasi läks tee läbi Pimessaare ja Haavassaare vahelt ja seejärel Pähnasaare ja Peetrisaare vahelt, ning ida poole Tasa (soosaare) pikka lõunapoolset, Saareperaks nimetatavat otsa.
Tasalt põhja poole edasi läks tee läbi esmalt Sannsaare ja Kõksaare, seejärel aga Sannsaare ja Ännisaare vahelt Kalli järve lõunatippu. Kalli järve lõunaosas sai tee kokku taliteega nr 10. Sellega koos möödus tee Kalli järve idakaldal olnud kõrtsist. Edasi mööda Kalli jõge kulges tee nr 12 koos teega nr 5, Otisaarest (Kalli jõe suubumiskohast Emajõkke) kuni Varnjani aga koos teega nr 11. Sellel viimasel lõigul (Emajõe suudmealal) jäid tee äärde ja Jõesuu ja Liivanina kõrtsikohad.
Talitee pikkus (alates Rulli metsavahikohast, kust suviti enam edasi ei pääsenud) oli umbes 25 kilomeetrit.
Teest oli üks teisendvariant, talitee 12b, mis viis enne Tasale jõudmist mitte Peetrisaare ja Pähnassaare vahelt, vaid üle Pimessaare ja Pähnassaare. Kuna Pähnassaarel oli vähemalt alates 19. sajandist asustus, siis ei ole välistatud, et mingil ajal võis mingil põhjusel talitee käia üle ka sealt.

Talitee nr 13 (13a) – (Võnnu-Terikeste-)Tasa-Kalli-Pedaspää(-Meerapalu)
Tee edelapoolne osa (kuni Kalli talikõrtsini) ühtib taliteega nr 12, teeosa Kalli kõrtsist edasi ühtib aga taliteega nr 10.
Tee teisendvariant, talitee 13b, ühtib variandiga 12b (viib üle kunagise asustusega Pähnassaare)
Talitee pikkus (alates Rulli metsavahikohast, kust suviti enam edasi ei pääsenud) oli umbes 17 kilomeetrit.

Talitee nr 14 – (Lääniste-Kuuksaare-)Tasa-Kalli-Praaga-Liivanina-Varnja
Tee sai alguse Võnnu-Mehikoorma (suviselt) maanteelt Läänistelt ja viis sealt mööda Ahja jõe läänekallast (vasakkallast) esmalt 3 kilomeetrit põhja pool asunud Kuuksaare taluni – see lõik oli läbitav aastaringselt. Edasi läks talitee üle Ahijärve ja sealt edasi Tasa suunas sirgelt üle Jõmmsoo.
Jõmmsoo peal läks tee esmalt Tarossaare ja Sanniksaare vahelt ja möödus siis Perassaartest ja Põdraninast lääne poolt. Tasa soosaare lõunapoolse otsast, Saareperast idas läks tee kokku taliteega nr 12.
Talitee pikkus (alates Kuuksaare talukohast, kust suviti enam edasi ei saanud) oli umbes 26,5 kilomeetrit.

Talitee nr 15 – (Lääniste-Kuuksaare-)Tasa-Kalli-Pedaspää(-Meerapalu)
Tee edelapoolne osa (kuni Tasani) ühtib taliteega nr 14, edasine teeosa aga teega nr 13 (viies muuhulgas mööda ka Kalli talikõrtsist).
Talitee pikkus (alates Kuuksaare talukohast, kust suviti enam edasi ei saanud) oli umbes 18,5 kilomeetrit.

Talitee nr 16 – Ahunapalu-Meerapalu
Tee lõunapoolne osa ühtis taliteega 5c. Vääbnassaare kirdetipus lahknes ta teest 5c ja viis üsna sirgelt kirde suunas Meerapaluni mööda Lullsaare ja Meerapalu soo vahelist soosaarte ketti. Täpsemalt viis tee üle Vislassaare ja Kääbassaare (Kübassaare), jõudes Meerapalu juures välja Juudakalsamäeks kutsutavale pikale lõunapoolsele seljandikule. Teelõik Kääbassaarest (Kübassaarest) Meerapaluni on vähemalt mingil ajal 19. ja 20. sajandi tehtud ka suviti läbitavaks.
Talitee pikkus oli ligikaudu 9 kilomeetrit.

Teede kasutusaeg
Napp kaardimaterjal ning enamikel kaartidel kasutatud tava taliteid mitte peale märkida, ei võimalda täpsemalt hinnata, millal need teesihid on tekkinud ning millistel aegadel milliseid teesihte on eelistatud. Võib vaid oletada, et nii mõnedki teesihid võiks olla vanemad 19. sajandist ja miks mitte ulatuda tagasi ka keskaega. Kasutusest välja läksid need kohalikud taliteed (nagu taliteed ikka) 20. sajandi esimese poole keskpaigas seoses hobustega liikumise tava kadumisega.

Teksti koostas
Valdo Praust
teeajaloo huviline