Jaanuari lõpust veebruari alguseni sai Luunja Kultuuri- ja Vabaajakeskuse eestvedamisel teoks festival Taliteed Emajõe-Suursoos. Peipsiveere looduskaitseala unustatud ja taasleitud taliteed said mitmeti tähelepanu Kantsis, Ahunapalus ja Varnjas. Festivali toimumiseks ühendasid nõu ja jõu kolm kaitseala valda.
Festival kestis kokku kolm nädalat - 21. jaanuarist kuni 10. veebruarini. Iga nädal toimusid sündmused ühes vallas - kas siis Luunjas ja Emajõe-Suursoo Keskuses, Kastres ja Ahunapalu palvemajas või Peipsiääres ja Varnja külas asuv Mesi Tare puhkemajas. Toimus palju matku - nii jalgsi, räätsadel, karakattidel kui suuskadel. Lisaks peeti maha mitmeid vestlusringe Hendrik Relve, Marju Kõivupuu, Valdur Mikita, Sven Začeki, Valdo Prausti ja Urmas Kalla juhtimisel. Kultuuriprogrammis olid ka tantsuetendused, loodusfilmid, Peeter Lauritsa fotonäitus ning Mick Pedaja öine valgusefektidega sookontsert.
Taliteede festivalil avatud Peeter Lauritsa näitus jääb Emajõe-Suursoo Keskuses avatuks 21. juulini 2024. Keskus on kõigile huvilistele lahti igal pühapäeval kell 12-16, näituse külastamine on tasuta. Näitus on osa Euroopa Kultuuripealinn Tartu 2024 kuraatori programmist.
Eraldi väärib märkimist aga välinäitus taliteedest, mis sukeldub peadpidi kohaspetsiifilistesse lugudesse ning tutvustab piirkonna rikkalikku ajalugu, Emajõe-Suursoo taliteid ja Peipsiveere looduskaitseala loodust. Välinäituse suurem osa jääb vähemalt suveni püsti Emajõe-Suursoo Keskuse välialal, näituse väiksemad osad on aga uudistamiseks väljas Varnjas ja Ahunapalus.
Asustus on küll Emajõe-Suursoos alati olnud hõre, ent üksiktalud, kalurikohad, kõrtsid, metsavahikohad olid sellegipoolest nii omavahel kui suuremate asulatega ühendatud. Emajõe suudmealale ei olnud maismaateid arvukate jõgede ning üleüldise märja maastiku tõttu võimalik ehitada, nii kasutati rohkem vett mööda liikumist. Üle-eestilise tähtsusega veetee kulges Tartust mööda Emajõge allavoolu kuni suudmeni, kust edasi pääses nii Narva kui ka Pihkva suunas.
Külmemal ajal käis sellel 14x18 kilomeetril laiuval alal liikumine mööda külmunud jõgesid ja järvi ning soos asuvatel taliteedel. Enamik neist taliteedest on tänaseni maastikus jäljena olemas. Ka Emajõe õpperada, mis saab alguse kunagise linnuse, kõrtsi ja praeguse Emajõe-Suursoo Keskuse juurest, kulgeb osaliselt taliteel. Kõige olulisem, varasem kihelkondadevaheline talitee kulges Kodaverest Varnjasse, edasi Emajõe suudme ja Kalli järve kaudu Ahunapalusse, sealt edasi liiguti Mehikoormasse ning üle Peipsi või lõuna poole Räpina kihelkonda.
Välinäitusel on nii ajaloolisi pilte kui Sven Zaceki loodusfotosid. Eesti üks parimaid loodusfotograafe Sven Začek, kes on ühtlasi Emajõe-Suursoo suur fänn, tunnistas, et teda oli aastaid pannud pead vangutama need sirged jooned, mis läbi soo jooksevad. Ta kahtlustas, et need on okupatsiooniajal sohu kaevatud kuivenduskraavid. Kui Luunja vallast sooviti, et ta Emajõe-Suursoos kulgevaid vanu talveteid üles pildistaks, siis jooksis pilt talle kokku. Need pikad sirged soos on endisaegsed teed, mida mööda talvel liiguti! Nii et unustatud ja taasleitud taliteed said mitmeti tähelepanu ja paljude jaoks tuttavamaks.
Luunja, Kastre ja Peipsiääre valla koostööprojektina toimunud festival on osa Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 põhiprogrammi kuuluvast ja Leader tegevusgruppide toel toimuvast Lõuna-Eesti kogukonnaprogrammist.
Geoloogilises mõttes kuuluvad asbestide hulka kuus looduses küllaltki tavalist kiudjat silikaatset mineraali – keerdjate kiududega krüsotiil e krüsotüül ning nõeljate kiududega amosiit, krokidoliit, tremoliit, aktinoliit
ja antofülliit. Silmale nähtamatut, tervist ohustavat kiudu, mis sisaldub kasutuskeelu eelsetes ehitusmaterjalides, märkame tänapäevalgi pea igal sammul.
Eterniidi sees kasutatava asbesti kasutamine on Euroopa Liidu riikides keelatud. Keskkonnaministeeriumi andmetel on Eestis kasutusel üle 600 000 tonni asbesti sisaldavaid ehitusmaterjale. Asbestoscapes on meeldetuletus, et asbesti sisaldava eterniitplaadiga ei tasu „mängida“, kuid ühtlasi asbesti ning maastiku sümbioos fotokunstilises võtmes. Nopitud kaamerasisesed topeltsäritused on pärit Eestimaa eri paigust.
Fotod: Tiit Hellenurm
Hele-Mai Alamaa korraldas koos Luunja Kultuuri- ja Vabaajakeskusega vägeva Taimepleenumi, kus vantsiti soos, kuulati TÜ religiooniteadlase Helle Kaasiku juttu taimedest kui meist vanemaist elusolenditest, vaadati Rein Marani filmi "Üheksavägised", liueldi Kavastu parvega mööda jõge ning kõige muu sekka tunti terve kehaga, kuidas nastikud naksutavad ja linnud laksutavad. Uus Taimepleenum 2024. aasta kevadel, olete oodatud!
Fotod Hele-Mai Alamaa
Kohtusime nastikutega, rohukonna kuduga, ülastega, tärkavate pungadega. Lapsed olid elevil, taimemandalad suurepärased ning lapsevanemad soojad ja lustlikud. Aitäh tulemast!
Fotod Maarja Ülper
Fotode autor Tiit Hellenurm
Fotode autor Tiit Hellenurm
Kevadel magavad meie juures nastikud päikesesoojadel mätastel ja krooksuvad konnad alles külmas jõevees. Loodus on õrn ja läbipaistev, isegi metsa ja jõe tunded paistavad läbi tärkava uue nooruse selgelt kätte ära.
