Keskuse Ajalugu

Tartu piiskopkond rajas Uue-Kastre linnuse 14. sajandil kohale, kus oli viimane kõva kallas enne Peipsi-äärseid läbipääsmatuid soosid. Linnuse peamine ülesanne oli kontrollida Emajõe laevaliiklust, kaitsta Tartust tulevat veeteed ja koguda kaupmeestelt tolli.
Linnuse ümber kaevati Emajõega ühendatud vallikraavid. Ajaloo vältel sai linnus kannatada nii Liivi kui ka Poola-Rootsi sõdades, kuni hävis lõplikult Põhjasõjas. 1704. aasta maikuus toimus linnuse all suur Emajõe merelahing Vene ja Rootsi laevastike vahel, mille käigus uputati Emajõkke ka Rootsi lipulaev Carolus.

Linnuse müürid ei jäänud aga kauaks tühjaks. 1784. aastal püstitati linna- ja piiskopilinnuse varemetele Kantsi kõrts, mis sai oma nime just endise kantsi ehk kindluse järgi.
Kantsi kõrts oli unikaalne nähtus – Eesti väidetavalt ainus puhtatõuline jõekõrts. Veeteed pidi liikujaile oli see viimane või esimene soe peatuspaik. Kõrts oli aktiivselt kasutusel ka talviti, mil peamine liiklus toimus piki jäätunud Emajõge ehk "jäätsi". Kõrts tegutses pikalt ja elas üle isegi Teise maailmasõja, vajudes alles 20. sajandi teises pooles varemetesse.

Tänapäev ja taassünd
2000 aastate alguses äratati muinsuskaitsealused Kantsi kõrtsi varemed taas ellu. Varemetele rajati kaasaegne hoone, kus on osaliselt eksponaatidena nähtaval ka keskaegsed maakivimüürid. Tänapäeval tegutseb siin Emajõe-Suursoo keskus, viies kokku kultuuripärandi, loodushariduse ja elamusturismi.